Mõtlesin, et kirjutan siia nats ajalugu ka.
Tegelt on nii et see aias ja lilledega mässamine on mul lapsepõlvest saati.
Lasteaia kasvataja kunagi aastad tagasi ütles, et kõik vaasid olla olnud minu korjatud lilli täis.
Vanama juures Jumindal sai ka nats lillepeenardes rohitud ja ümber tõstetud asju, siis kui porgandid olid rohitud muidugi....
Aga asi läks täitsa käest ära kui ma peale keskat läksin õppima lillekasvatust.
Siis ma olin praksis Pirita-Kose aiandis ja pärast lillepoes.
Peale lillepoodi olin Aiamaailmas müügijuht ja seal sain ma tuttavaks Irma Tunglaga.
Irmast sai minu õpetaja. Õpetaja, kelle tarkus ja teadmised olid täiesti hindamatud.
Kui ma hakkasin aedades hooldust tegema, siis Irma juhendas mind ja seletas ja õpetas ja suunas.
Tema aedades ma käin siiani hea meelega. Nendes aedades on kerge hooldust teha ja kõik on suht loogiline ja mõnus.
Irma antud tarkused ja knihvid on siiani kõige rohkem vajaminevam asi. Muud asjad mis ma
koolis õppisin, pole nii tähtis olnud.
No vot ja nüüd kus mul on oma aed, noh nüüd on täitsa jama majas. Igasuga asju vaja koju tassida ja katsetada ja proovida. Metsast, sõbrannade ja tuttavate aiast......
Oma väikses aias nokkida peenardes ja imetleda lilli.
Uhh, hullumaja täitsa.
Metsast tõin juurde mõned valgeõiega ja roosa õiega sinililled, mis leidsid koha äädikapuu all.
Ma olen parandamatu, sest kohe hakkavad õitsema tulbid ja nartsissid ja laugud ja püvililled. No siis ma jooksen aint peenrajuurest peenra juurde.
Paralleelselt istutan ma Mustakivi teel ja üritan klientide aedu korras hoida.
Palju uusi asju on välja ilmunud ka minu peenras ja see teeb aint heameelt, et enamus asju on ikka elus ja terved.
Kohe hakkab õitsema ka kaukaasia kitsekakar.....
Arno võttis maha kolm õunapuud. Tagaaed on nüüd hoopis teist nägu. Loodetavasti on suvel seal rohkem valgust ka ja muru kasvab tihedamaks.
Nüüd on muidugi probleem, kuhu panna võrkkiik?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar